Islandi režissöör Runar Runarsson on oma varasemate lühifilmidega kandideerinud nii Oscarile, Euroopa Filmiauhinnale kui ka Kuldsele Palmioksale. Korralik, lihtne ja nukker põhjamaine draama VULKAAN on tema esimene täispikk mängufilm, ja noore mehe debüütfilmi kohta üsna ebatavalisel teemal – tegu on nimelt vanainimeste armastuslooga.

Õigemini looga ühest islandi vanamehest, kes leiab läbi saatuse keerdkäikude uue põhjuse elamiseks. Töölt pensionile minnes on Hannese (Theodór Juliusson) edasise elu plaan järgmine: “Eks ma jään vanemaks ja siis lõpuks suren ära.” Mehe näol pole tegemist just suhtlemisgeeniusega – ta on pidevalt torssis, lapsed ja lapselapsed käivad talle närvidele, oma naist Annat (Margrét Helga Jóhannsdóttir) ta küll armastab, kuid sellegi väljanäitamine käib üle kivide ja kändude. Kui Anna raskelt haigeks jääb, muutub kogu Hannese elu – mees otsustab naist mitte hooldushaiglasse saata, vaid hakata ise tema eest hoolitsema, ja seda tõenäoliselt esimest korda kogu nende pika abielu vältel.

Film toob arukalt välja põlvkondadevahelised erinevused ja kardinaalselselt erineval ajal kasvanud inimeste võimetuse üksteisega kontakti leida, rääkides samas ka sellest, missugune saladuslik tunne on armastus – kõrvalt vaadates ja arvustades ei mõista keegi kunagi seda, mis kahe inimese vahel tegelikult toimub.

Maria Ulfsak-Šeripova

VULKAAN on esitatud Islandi poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.