Ilusa lillelise pealkirja taga peitub tegelikult karm lugu. See on ühe piirkonna ja rahvakillu ehk Masuuria ja masuurlaste lugu, mis on jõuliselt kvintesseeritud ühe naise saatusesse. Üksikus suures talus elava naise Rose (Agata Kulesza) juurde satub 1945. aasta suvel Poola vastupanuarmee ohvitser, Varssavi ülestõusul osalenud ja nüüd oma minevikku varjav Tadeusz (Martin Dorocinski). Kahe sõjast räsitud hinge vahel sünnib minimalistlike nootidega ilus armastus keset inimajaloo võikamaid aegu, mil tundub, et armastus ja elu justkui ei olegi enam võimalik.

Wojciech Smarzowski film näitab halastamatu reaalsusega elu hammasrataste vahele jäänud rahva nukrat hääbumist ning mõistab vaataja jaoks võib-olla lausa liigagi talumatult jõulise alastusega hukka vägistamise kui sõjakuriteo, mida antud piirkonnas viisid läbi nii Saksa sõdurid, Punaarmee kui Poola metsavennad. See film on ilmselt teatavaks patukahetsuseks ka poolakaile endile ajaloolise ebaõigluse pärast, sest nüüdseks tõepoolest pole Masuuria nime kandvas piirkonnas luterlastest saksa keelt rääkivat samanimelist rahvast enam praktiliselt olemaski.

Rose on justkui antiik-kreekalike mõõtmetega valus jutustus ühest süütust naisest, ühest maast ja selle keerulisest saagast. Filmi esilinastusel pärast lõputiitreid kogetud vaikus tänavusel Gdynia festivalil ning nii žürii kui publikuhääletuse võitjaauhind Varssavi festivalil kinnitavad, et vähemalt kodumaal on selle loo lavastamise vajalikkus juba leidnud jõulise heakskiidu.

Kaarel Kuurmaa

ВLACK NIGHTS RAINBOW – ERINEVATE RIIKIDE KULTUURIPROGRAMM