1970.-80. aastad on filmitegijatele magus teema, millega võib 100% täkkesse lüüa, aga ka kolinaga läbi põruda. Tänavusegi PÖFFi programmis võib julgelt kahe käe näppudel üles lugeda filme, mis suuremal või määral tegelevad möödunud sajandi 1960.-80. aastate taaselustamisega. Mõnel rahval õnnestuvad retrofilmid peaaegu alati, mõnel vähem. Õnneks kuuluvad norrakad esimeste hulka, kes miskipärast alati oskavad oma lähiminevikust üles leida mingi teema, mis ei too rahvast kinosaalidesse mitte ainult kodumaal, vaid ka väljaspool.

NORRA POEGADES on selleks teemaks muidugi nooruslik mäss, ehe rebel, hipipidu, pungivaimustus, nudistide revolutsioon... unustamata keskenduda sellele, kuidas ema kaotanud perekond ennast ära ei kaotaks ja kuidas teismeline poiss sellises kirjus maailmas hakkama saab.

Filmi peategelased on Magnus ja tema teismeline poeg Nikolaj. Magnus on hipist vaba hing, kes ei pea häbiasjaks aeg-ajalt käia nudistide laagris, poeg käekõrval, kes kangesti oma alastust häbeneb. Nikolaj on täitsa tavaline ja isegi vaat et liiga tagasihoidlik teismeline, kes igatseb täitsa tavalisi teismelise poisi asju – esimest alkoholi, esimest seksi, osalemist bändis. Isa seisab alati oma poja eest ja päästab teda isegi olukordadest, millest poisil on suhteliselt kama. Pealtnäha on need kaks väga erinevat loomust, kuid kas ikka on?

See on "elus film", tehtud ääretult mõnusa energia ja lustiga. Täiskasvamiseks saamise lugu läbi õrnalt traagilise süžee, mis pakub lõpuski ühe tõsiselt ootamatu üllatusefekti. Kindlasti käesoleva aasta üks meelelehutuslikumaid Põhjamaade filme selle sõna kõige paremas tähenduses.

Helmut Jänes