Režissöör Morteza Farshbafi esimene täispikk mängufilm algab üsna tähelepanuväärsel moel – proloogis me kuuleme (aga ei näe), kuidas mees ja naine tülitsevad ning edasi on plaan teises toas lamavast poisist, kellele see situatsioon ilmselgelt uus ei ole. Siis aga on poiss juba oma tummast ja kurttummast sugulasest abielupaari auto tagaistmel, sõitmas Teherani ja me saame teada, et tema ema ja isa on hukkunud autoõnnetuses. Kaks nii vastandlikult lahendatud episoodi annavad vaatajale kätte filmi sisulise mõistmise võtme ja loovad meeleolu. Filmil on märkimist vääriv helirežii.

See väike iraani filmikunstipärl annab taas tunnisust sellest, et iraanlased sünnivad siia ilma mitte hõbelusikas suus, vaid filmilint hammaste vahel. On päris ootamu teha filmi, kus kaks peategelast on kurttummad ja ongi seda. Võib vaid arvata, millistesse tragikoomilistesse situatsioonidesse nad oma teekonnal satuvad, kommunikeerides inimestega, kes ei ole valmis mõistma viipekeelt. Kui valmis on ühiskond suhtlemaks sellise eripäraga inimestega?

Aga samas ei ole film kindlasti mitte ainult sellest, vaid suudab käsitleda väga paljusid inimlikke teemasid väga soojal ja armsal viisil. Mõistagi on meil taas kord võimalus nautida Iraani filmidele omast kõrget visuaalset kultuuri, mille vahendajaks on väga plastiline kaameratöö. Eht kirostamilikult rulluvad meie ees, paralleelselt inimsuhete väljadega, lahti Iraani maastikud.

Tiina Lokk