Tuli. Nägi. Kaotas. KIRJAD INGLILE on film aastaid tagasi Afganistani sõdima saadetud ning seal islamiusu omaks võtnud Jeremia Juunas Kirotajast (Tõnu Oja), kes kodumaale naastes seisab silmitsi teistlaadi sõjaga.

Laokil Eesti väikelinnas jookseb rindejoon ida ja lääne kultuuri, meeste ja naiste, terve mõistuse ja hullumeelsuse vahel. Kusagil nende lahingute keskel on tema tütar Ingel, kelle Kirotaja on otsustanud pärast aastaid kestnud eemalolekut üles leida. Ainsaks juhtlõngaks telefonist kostnud tütre nutt ja sidevahendiks kaustik täis tütrele adresseeritud kirju. Kuid kodumaal on temaga teised plaanid ja linna valitsevad naised näivad närivale tühjustundele just temalt lunastust ootavat.

«Kirjad Inglile» on aastate eest sunniviisil NLVLi armee ridades Afganistani saadetud ning seal moslemiks hakanud mehest, Jeremia Juunas Kirotajast (Tõnu Oja), kes kirjutab kirju. Inglile, oma tütrele, keda ta näinudki pole. Ingleid kohtab üksnes taevas, püütakse meest maa peale tagasi tuua.

Sulev Keeduse «Kirjad Inglile» (stsenaarium jätkuvas koostöös Madis Kõivuga) on meie globaliseerunud maailma valupunktidest XXI sajandi alul. Meie õhtumaiselt õhtustest pürgimustest ja teistsugust elu elavast islami maailmast. Tsivilisatsioonide kokkupõrkest, nagu ütleks siinkohal Samuel P. Huntington.

Jääb vaid imestada, kuidas meie, kes me nii usinad maailmarändurid oleme, ja kes me tänagi täidame Afganistanis püüdlikult oma «internatsionaalset kohust» (nagu selle kohta aastakümneid tagasi väljenduti) – kuidas me seni «Kirjad Inglile» taolise teoseta hakkama oleme saanud. Kuidas me seni selliste «Kirjade» vajakajäämist meie kultuuriruumis pole märganud.

Lauri Kärk

ajalehehest "Postimees"

BALTIC-EVENT CO-PRODUCTION MARKET PROJEKT, 2005.