Vennad Dardenne’id ajavad filmis POISS JALGRATTAGA sama liini nagu ikka. Aga see on ainult hea uudis vennaste andunud austajaile, kes teavad, et tahtlikult piiratud teemavalik ja rangelt säästlik metodoloogia võimaldavad sel Belgia duol kaardistada kasina realismi vahendite abil tundemaastikke, kuhu sel tavaliselt asja pole.

Film jutustab 11aastasest lastekodus elavast Cyrilist (Thomas Doret), kes otsib kontakti oma võõrandunud isa Guyga (Jérémie Renier) ja püüab saada tagasi jalgratast, oma kalleimat aaret. Ühel meeleheitlikul asenduskodust hüppesseminekul kohtub poiss juhuslikult juuksur Samanthaga (Cécile de France), kes elab tema isaga samas rajoonis. Toonud tagasi Cyrili jalgratta, tahab Samantha poissi lapsendada. Samal ajal kui hädavaresest isa ei taha poissi nähagi, leiab Samantha, et Cyrilile kasuema olla on märksa raskem kui arvatud. Asjad pöörduvad halvemuse poole, kui poiss sõbruneb teismelise Wesiga (Egon di Mateo). Kuigi juhtub halvim, nagu oligi oodata, koidab Cyrili jaoks teatav lootuskiir, kui täiesti ootamatu lõpustseen kõik pahupidi pöörab.

See film erineb Dardenne’ide senisest loomingust kahe tunnuse poolest. Üks neist on märkimisväärne (kuigi väga kasin) muusika kasutamine ning teine on tuntud näitleja Cécile de France’i kaasamine. Esile kerkib ka noor talent, Thomas Doret, kes ilmutab ühtaegu sügavalt haavatud lapsele omast kaledust ning uskumatut raevukust ja jõudu. Lugu on just niisama kõnekas ja liigutav kui Dardenne’ide filmid ikka, kuid lisaks senisele kajab siin vastu Dickensi hääl – seda võib vabalt vaadata ka kui nüüdisaegset ja minimalistlikku “Oliver Twisti”.

Jonathan Romney