John le Carré külma sõja teemalise klassikalise põnevusromaani melanhoolses ekraniseeringus punub Tomas Alfredson elegantse enesekindlusega keeruka võrgu reetmisest ja kättemaksust. Romantilise intriigiga tihedalt läbipõimitud saaga on oskuslikult lavastatud ja pakub algusest lõpuni põnevust, toetumata seejuures Bourne’i ajastule omaseks peetavale adrenaliinimöllule.

Film PLEKKSEPP, RÄTSEP, SÕDUR, NUHK, mille sündmused leiavad aset 1973. aastal, kajastab rahvusvahelise spionaaži hämaraid telgitaguseid. Kivinäoga mehed mängivad hallis maailmas ohtlikke mänge, kus kedagi ei saa usaldada. George Smiley (Gary Oldman) saab salajase ülesande välja uurida, kas kõlakad Briti salateenistuse juhtkonda imbunud nuhi kohta vastavad tõele. Kahtlusaluste seas on ennasttäis Percy Alleline (Toby Jones), külma sõja fanaatik Roy Bland (Ciaran Hinds), edev seelikukütt Bill Haydon (Colin Firth), peenutsev pagulane Toby Esterhase (David Dencik) ja võib-olla koguni Smiley ise. Reeturi paljastamine on justkui ühelt mandrilt teisele kanduv malematš, kus käib lõputu vastastikune bluffimine ja hiljukesi tuleb ilmsiks ka jahmatava usalduskriisi põhjustanud niiditõmbaja.

PLEKKSEPP, RÄTSEP, SÕDUR, NUHK pakub põnevikuna võrratut pinget, kuid filmi ulatuslikum mõju tuleneb selle paljastamisest, missuguseid inimressursse nõuab globaalpoliitika. Kõigil on omad saladused ja mured, igaüks on maksnud kallist hinda kuninganna ja kodumaa teenimise eest – eriti Smiley ja kohalikud operatiivtöötajad, nagu Jim Prideaux (Mark Strong) ja Ricky Tarr (Tom Hardy).

Allan Hunter