Nathan on tsivilisatsiooni eest üksikule Gotlandi rannale peitu pugenud hinnatud, aga eraklik kunstnik, kelle ainsaks seltsiliseks on tema labradorist koer. Käes on järjekordne külm talv ja Läänemere lained peksavad saare rannale jäist hingust. Kuid seekordne talv tuleb teisiti – Nathanile on otsustanud külla sõita tema tütar Stella ja tütre peigmees Oskar. Stella pole oma isaga viis aastat kohtunud, sestap on Nathanile selgemast selgem, et külaskäigul on palju sügavam tagamõte kui vaid tervituste toomine. Ajakirjanikust Oskar loodab salamisi, et saab veidravõitu Nathaniga intevjuu teha, kuid viimase külm hoiak ja mõru suhtumine tühistab selle plaani otsemaid. Pingestunud suhetesse
lisab vürtsi Stella, kes tuleb lagedale külaskäigu tegeliku põhjusega, teatades oma rasedusest. Uus ilmakodanik viib aga senised perekonnasidemed allakäigutrepile, mille lõpptulemus šokeerib kõiki.

2004. aastal Cannes’is parima lühifilmi auhinnaga pärjatud Taani režissööri Frederikke Aspöcki käe all valminud draama, milles astub üles vaid kolm tegelast, on fokusseeritud väga intensiivsele psühholoogilisele konfliktile. Eskaleeruvat pinget toidavad omakorda sünkjasmustad rongad, kes läbi kogu filmi endast vaatajale märku annavad. Meeleolu aitavad luua ka mõtisklemapanevad kalgid maastikukompositsioonid jäisest tuulest, lumest ja tarretuma panevast Läänemerest. Kogu sellest jahedusest hoolimata on filmi lõpp soe ja soojalt võeti see vastu ka selle aasta Cannes’i festivalil.

Timo Treit