Õnneks pole see film seotud Breiviki ega Oslo massimõrvaga. Pealkiri, millest aimub dokumentaalsust, teeb õigupoolest pettemanöövri nagu filmi alguskaadridki. Tegelikult ei sulata need vaatamiskogemusse ülemäärast asjalikkust, vaid aitavad sisse elada nostalgiahõnguga atmosfääri, aja märkamatult mööduvatesse kulgu ja põhjamaisesse linna, mis on rahulikilusnukker ruum peategelase traagika ümber. Pealispinnal võib OSLOs näha narko ja suhetefilmi, süvemal paistab aga jõulisse väljendusse valatud lootusevaene eksistentsialism, veidi üle kolmekümnese mehe olemiskriis. Sarnasusi on Gus Van Santi “Viimaste päevadega”, kuid olgu see võrdlus toodud kontrastina. OSLO noor lavastaja on suutnud edasi anda kõike seda, mille kallal Van Sant pusis ja milles läbi kukkus. Viimase aja filmivaatamisest ei meenugi teist nii mõjuvat karakterit kui Anders Danielsen Lie mängitu. Norras elavale Joachim Trierile meeldib rõhutada, et on oma legendaarse nimekaimuga ainult kaugelt sugulane. Kergeid Dogmesugemeid on ta loomingus siiski tunda, ning osaliselt just nendest tuleneb filmi lummav loomulikkus.

Martin Oja