Hüplik kaamera keskendub ühele majale, taandub siis autosse ning võtab vaatluse alla koju saabuvad majaelanikud. Need on James ja Amy Deakin (Nick Stahl ja Mia Kershner) ning neid õpime me peagi palju paremini tundma. ARLETTA AVENÜÜ 388 on otsast lõpuni filmitud nimetu ja nähtamatu, kurjade kavatsustega jälgija vaatepunktist; see sissetungimise lugu on välja mängitud painava aeglusega, mis keerab realistlikule õudusele ennenägematu vindi peale. Siin pole dokumentaalfilmi võttegruppi, politseid ega riiklikku agentuuri, kelle kätte oleks sattunud mingi kadunud filmilint. Selle asemel koosneb kogu film kiretuist kaadritest, mille on üles võtnud Jamesi ja Amy koju peidetud valvekaamerad ja teisele poole tänavat pargitud furgoonis istuv jälgija.



Stsenarist ja režissöör Randall Cole heidutab nii filmivaatajaid kui ka oma tegelaskujusid lihtsa küsimusega „miks?“. Miks see kõik toimub? Miks tahab keegi Jamesile ja Amyle halba? Et meie – nagu nemadki – ei tea abielupaari piinajast midagi, pole meil võimalik sellele küsimusele vastata, ning just see nimetu, tundmatu ja põhjendamatu omadus teebki filmi nii ähvardavaks. „Aga mis siis,“ küsib Cole, „kui mõni inimene ongi lihtsalt kuri?“