Maailmas on üha rohkem inimesi, ent aina raskem hingesugulast leida. On see paradoks või ülerahvastatuse loogiline tulem? Ringisagivatest inimestest pungil tänavatel on ju peaaegu võimatu üht inimest üles leida.

Nii kohtuvad ka Mariana, arhitektiharidusega vaateaknakujundaja, ja Martin, fotograafiahuviline veebidisainer, enesele teadmata alatasa tänaval, poes ja ujulas, ent kõnnivad alati üksteisest mööda. Mõlemad on hiljaaegu vallaliseks jäänud ning supersaadaval, ent tõenäosus üksteise leidmiseks näib olevat minimaalne, vaatamata sellele, et nad on peaaegu naabrid. Ent neid lahutavad majade külgseinad.

Ühelt poolt on VAHESEINAD lugu suurlinlaste võõrandumisest, üksindusest ning abitutest katsetest teistega kontakti leida, romantiline komöödia armastuse otsimisest. Ent samas läbinägelik ja visuaalselt paeluv segameedialine katse mõista ühe linna, Buenos Airese hingeelu. Taretto joonistab oma debüütfilmis oskuslikult välja tänapäeva linnaühiskonna vastuolud: mastaapse linna rahvarohked tänavad kontrastina ühetoalistele “kingakarpidele”, kus inimesed elavad; avalik ruum kui näiliselt jagatud ruum, kus ometi üksteist ei märgata, ning pealtnäha isoleeritud korterid, mis ometi läheduseks ruumi pakuvad; üksindus keset masse ning klaustrofoobia käsikäes agorafoobiaga. Need ühiskondlikud ja inimlikud vastuolud seob ta linnas eneses ilmnevate konfliktide, linna arhitektuurse kaose, planeerimata, kontrollimatu ja hoomamatu dünaamikaga.

Katre Pärn