Ehkki kõiksugused maailmalõpu prohvetid on maiade kalendri otsasaamisele viidates koduplaneedi lõpudaatumiks kõige enam prognoosinud tuleva aasta detsembrit, on kinohuvilised sel aastal juba ohtralt tsivilisatsiooni hävingut kogenud. Steven Soderbergh päästis “Nakkuses” valla surmaviiruse, Lars von Trier orkestreeris “Melanhoolias” planeetide kokkupõrke, rääkimata erinevatest tulnukainvasioonidest ja zombierevolutsioonidest. Šotlane David Mackenzie on valinud oma apokalüpsiselooks aga märksa vaiksema, lausa lüürilisema hoo. Siin ei laasta hiigellinnasid uhked kosmoselaevad ega purska pulbitsevad vulkaanid. Ilma igasuguse seletuseta hakkavad inimesed lihtsalt oma tajusid kaotama, hoiatavaks indikaatoriks põhjendamatud tundehood. Esmalt kaob haistmis, siis maitsmismeel ning lõpuks pole midagi alles. Ja kui ei näe, kuule ega tunne, pole ka ümbritsevat maailma võimalik aduda. Kõik on läbi. David Mackenzie suudab oma oodis elule ning tundmustele, mida ehk paljud ei oskagi oma argises elutempos tajuda ja hinnata, tegelaste pentsikut olukorda peegeldada kaunis ängistavalt: kui kaob kuulmine, on ka filmivaataja kõrvad löödud tummaks ning poeetilised külmad kaadrid peavad toimima ilma toetava muusikata, kulmineerudes emotsionaalselt melanhoolse lõpplahendusega, mis toob pisara silma igale romantikule. Kogu globaalne katastroof rullub lahti intiimse armuloo varjus: meisterkokk Michael (Ewan McGregor) ning teadlane Susan (Evan Green) armuvad üksteisesse just siis, kui epideemia küüsi langenud maailm nende ümber on hullumas.

Jaanus Noormets