Režissöör Slava Rossi teine mängufilm ühendab endas kahte erinevat tegevusliini ja meeleolu. Ühelt poolt võimas ja kauni loodusega pateetiline melodraama ning teiselt poolt karm ja naturalistlik olmerealism. Loo alguses näeme kaugel taigas asuvat mahajäetud asulat, millel irooniliselt nimeks “Monamour”. Ainsateks elanikeks on seal vanaisa koos oma 7-aastase pojapojaga. Ema on surnud ja isast pole juba kaks aastat midagi kuulda. Päevad mööduvad isa oodates ning vanaisaga palveid lugedes. Ainus, kes neil aegajalt külas käib, on poisi emapoolne onu Jura. Ükskord tungib talle tee peal kallale metsistunud koerte kari ja ta hukkub. Kui pojapojaga juhtub õnnetus, läheb vanaisa läbi taiga suure tee äärde abi otsima. On saabumas öö ning koerad on tema jälje üles võtnud...

See askeetlik lugu põimub tasapisi teise tegevusliiniga, mis meenutab Sergei Loznitsa 14. PÖFFi võidufilmi “Minu õnn”. Siin me näeme Tšetšeenia sõja veterani, ohvitseri hingega kaptenit, kelle ülemus on saatnud linnast prostituuti tooma. Ta on frustreerunud ja ettearvamatu käitumisega. Siin on masendavat korralagedust, ikoonivargaid ja moraalset langemist. Lõpuks - nagu Balabanovi filmis “Vend 2” - pahad surevad ning hinges head saavad võimaluse oma patud lunastada ning kangelaseks saada.

Neist polaarsustest saab tervik läbi filmi sügavama peateema, mille on sõnastanud režissöör Slava Ross: “See on lugu inimhinge kõrgusest ja madalusest. Inimesed on unustatud kaugele Siberisse. Nad jäävad ellu nagu peremehe poolt hüljatud koerad. Ilma halastuseta teineteise vastu. Aga kui elu ei anna enam võimalust säilitada inimlikkust, siis terve mõistuse ja kogu oma elukogemuse kiuste näitavad nad ikkagi üles halastust.”

See sugestiivne ja liigutav film sai HantõMansiiski filmidebüütide festivali peaauhinna. Karismaatiliselt vanaisa mänginud Pjotr Zaitšenko nimetati seal parimaks meesosatäitjaks.



Filipp Kruusvall