Nadav Lapidi filmidebüüt saavutas Locarno festivalil zürii eripreemia ning Jerusalemi filmifestivalil peapreemia (filmitegijad keeldusid kodusest autasust). Filmis vastandatakse peategelasest antiterrorismi üksuse võitleja Yaron (Yiftach Klein) ja noored jõukast keskklassist sirgunud revolutsionäärid.

Ühel pool on Yaron, alfaisane, kelle füüsilist olemust paraja annuse irooniaga esitletakse, kuid kes oma eheduses mõjub ausalt ja võimalik, et isegi kütkestavalt. Yaroni usk oma üleolekusse annab talle õiguse edastada oma surmahaigele sõbrale julm ettepanek võtta süütute inimeste hukkumise süü enda peale. Elu ja surmaga mängivate meeste omavahelist ühtsust peegeldavad peaaegu skulpturaalsed stseenid lõbusatest madistamise grillipidudest või langenud kaaslase matusest. Yaroni potentsiaalile leida oma sisemuses midagi enamat kui salapolitseinikust kamba juht, vihjatakse ootamatult intiimses massaažistseenis oma viimases staadiumis lapseootel naisele.

Teisalt on viiekümne aasta tagune naiivpoeetiline protestivaim ja karismaatilise juhi (Yaara Pelzig) ümber koondunud noored, kellele ei ole antud aega armastada. Õigemini keelduvad nad sellest ülla eesmärgi nimel, mis kellelegi korda ei lähe. Noorusliku julmuse ja kompromissitu vihaga otsustatakse maailma parandada, olles valmis ennast ohvriks tooma.

Need vastaspoolused liiguvad paratamatu katastroofi poole, mille kaotajaid ei ole paraku raske ennustada. Tehniliselt täiuslikult läbi viidud antiterrorioperatsioon lööb aga Yaredi hoolikalt soomustatud hinge mõra.

See kõik mahub ühte väiksesse lõhestunud riiki, kes peaks käsikäes võitlema ümbritsevate vaenulike naabrite vastu. Lapidi film on küll asetatud Israeli tänasesse päeva, kuid mediteerib pigem inimese tegutsemise eesmärkide üle, kui lahkab hetkepoliitikat.

Dagmar Raudam