Fred elab oma Mazdas, mis on pargitud kenasse kõrvalisse mereäärsesse Dublini parklasse. Ta on kidakeelne töötu kellassepp, kelle lugusid jutustav ilmekas nägu vaataja juba filmi esimestest minutitest endale kaasa elama (ja tundma) paneb. Tema eksistents on üsna üksildane ja hall, nagu merevaade, mida ta läbi oma auto uduse esiklaasi näeb. Seda kuni päevani, mil keskealise Fredi parklanaabriks saab Cathal – noor ja alati positiivse suhtumisega mees koos oma isikliku kollase auto ja narkosõltuvusega. Cathal muudab Fredi perspektiivitu elu mõne hetkega päikselisemaks. Alguse saab lähedane sõprus, millel on nii nukraid kui ka lootustandvaid tagajärgi. Iiri veterannäitleja Colm Meany, keda publik teles või suurel ekraanil enamasti kõrvalosades näinud on, teeb siin Fredi rollis kohati lausa hüpnootilist näitlejatööd. Tema ekraanipartner Colin Morgan on võrdväärselt silmapaistev, portreteerides noort narkosõltlast ootamatult ausalt ja südantsoojendavalt. Seni dokumentalistikaga tegelenud režissöör Darragh Byrne sulatab meisterlikult kokku kahe tegelaskuju olemused ja elud, mis esmapilgul ei peaks üldse kokku sobituma. Muide, film teenis sel aastal Brüsseli filmifestivalil publikulemmiku auhinna – huvitavalt sümboolne asjaolu, et see liigutav draama majandusraskustest läks südamesse just Euroopa Liidu pealinna inimestele...

Siim Rohtla