Viimane kümnend on olnud türgi filmikunsti jaoks tähtis. Fatih Akini ja “välistürgi” filmide tulekuga on see omaks võtnud läänelikke jutustamisvõtteid; aegamisi on nihkunud piir tabuteemade suhtes. Seyfi Teomani teine täispikk mängufilm, mis aasta algul nimetati Berliini festivalil Kuldkaru kandidaadiks, balansseerib uue ja vana piiril. Tempo pole selles filmis vaoshoitud mitte traditsiooni pärast, vaid see kuulub omalaadse võttena režissööri teenistusse. Loo sõlmpunktid ja pöördelised sündmused on meelega välja jäetud, ka kehalisus on üsnagi tagaplaanile tõrjutud. Tegelastevahelisi suhteid antakse edasi visandlikumalt kui lääne kinos kombeks; vaataja võib sattuda psühhiaatri rolli, kes püüab suhtluspositsioone ja trauma üksikasju selgemaks mõtestada. Teiselt poolt on lugu lihtne. Vanemaid leinav neiu jäetakse ta venna sõprade hoole alla. Kahel poissmehest semul, kes on siiani olnud lahutamatud nagu sukk ja saabas, tärkavad kauni korterikaaslase vastu tõsisemad tunded. Tahestahtmata taipame, et oleme sattunud vastamisi variatsioonidega klassikalisel kolmnurgateemal, mille põlistas Truffaut oma filmiga “Jules ja Jim”.

Martin Oja