Kaua on oodatud režissöör Joshnua Marstoni teist tulemust pärast 2004. aastal valminud ja ohtralt pärjatud mängufilmi “Maria Full of Grace”. Sealtpeale hoolega teleseriaalidega tegelenud Marston haaras uuesti härjal sarvist, kui ta oli lugenud ajalehest ühest Albaania teismelisest poisist, kes leidis end ootamatult perekondadevahelisest verivaenu keerisest. See lugu inspireeris Marstonit niivõrd, et ta sõitis otsemaid Albaaniasse ja intervjueeris kõiki asjaosalisi, keda seesugune, teinekord ka surmav vastasseis otseselt või kaudselt puudutas ning kirjutas kokku väga mõjusa, peaaegu et dokumentaalse loo.

Kogu film kulgeb küll rusutud ja aeglases külarütmis, mis ei jäta ei aega ega ka ruumi lummavatele maastikuvaadetele või värvidest pakatavale külaelule, kuid vaataja meeled hoitakse algusest lõpuni pinges üha eskaleerivate sündmustega kahe perekonna suhetes.

Õde-venda teismelised Rudina ja Nik elavad oma tavapärast aktiivset elu sõprade keskel. Rudina on koolis eeskujulik õpilane, seevastu Nik kui nägus noormees on hinnatud tüdrukute seas. Laste isa pakub külainimestele leiva toomise teenust ja kasutab oma teekonna lühendamiseks naabri maatükki, mida oma hobuvankriga igal hommikul ületab. Maatükk kuuluski kunagi nende perele, aga nüüd osutub see uute omanike käes tõeliseks konfliktikoldeks. Ühel päeval on tee vankri ees suletud ja see seab kahe perekonna mehed põhimõttelisse vastasseisu, mille tagajärjel üks naabritest tapetakse. Nii on 15. sajandist pärit seaduse kohaselt naabritel õigus võtta kasutusele veritasu, mille järgi ohvri omastel on voli tappa kõik toimepanija perekonna meesliikmed. Ja algabki jaht.

Timo Treit