Pärast ema surmava üledoosi võtmist Joshi õudusunenägu alles algab. Kolinud pere mustast lambast tädi juurde, kistakse ta peagi tema poegade juhitava röövlijõugu ning politsei eriüksuste vahelisse verisesse sõtta, milles on lootusetult hajunud piirid hea ja halva, seaduse rikkumise ja kaitsmise vahel. Liitlasi ja vaenlasi, paranoiat ja empaatiat kohtab ta mõlema poolega lävides. Kellegi usaldamine oleks sellises kaoses aga rumalus. Pidevas painajalikus surmahirmus elades muutuvad perekondlikud sidemed, armastus ja moraal elukaugeteks muinasjutu mõisteteks, tööle hakkavad loomariigi olelusvõitluses ellujäämiseks vajalikud ürginstinktid.

David Michodi film on häirivalt, peaaegu et ängistavalt kaasahaarav ja mis kõige parem, seda ei ole saavutatud mitte intensiivse helide ja muusika üleekspluateerimise, väriseva kaamera ning tõmbleva süžeega, nagu liiga paljudes põnevikes peame nägema. Režissöör on mõistnud, et vaataja täielikuks loodavasse maailma lülitamiseks peab panema ta jäägitult karakteritele kaasa elama. Ja seda on siin suurepäraselt tasakaalus stsenaariumi ja näitlejatöödega ka suudetud. Saavutus, mida hindasid kõrgelt nii kriitikud kui ka Sundance’i festivali žürii.

Tauno Maarpu