Hispaania režissöör Carlos Saura, keda tuntakse kõige enam tänu tema 1980ndail vändatud flamenkotriloogiale ("Verepulm", "Carmen" ja "Nõiutud armastus"), naaseb taas kord oma lemmiktantsu maailma. Saura viimane dokfilm on maaliline ja meisterlik pilguheit tänapäeva flamenkole. Filmis, kus ei löö kaasa mitte üksnes kuulsused nagu Paco de Lucia ja Tomatito, vaid ka uue põlvkonna tantsijad ja muusikud, uurib Saura seda, millise kuju on tants võtnud viimastel aastatel.

Film, mille võttis üles operaator Vittorio Storaro, on omamoodi järg Saura 1995. aasta filmile "Flamenko" ning avaldab austust flamenko sügavatele traditsioonidele, tutvustades ühtlasi põnevaid uuendajaid nagu Rocío Molina, kes Financial Timesi sõnul "teeb flamenkoga sama, mida Picasso tegi naisaktiga." Filmis on 21 esinemisstseeni, millest mõned koosnevad üksnes muusikast.