Tänapäeva läänemaailmas mõõdetakse kõike või peaaegu kõike seksikuse mõõdupuuga. Islam on seksikas. Terrorism on aga veel seksikam. Nii võiks võtta kokku tänapäeva menufilmiks vajaminevad elemendid.

Maroko päritolu prantsuse režissöör Philippe Faucon on teinud oma linateoses DESINTEGRATSIOON aga hoopis midagi muud. Kui Christoher Morrise läinud aastal linastunud “Neli lõvi” segas islami, terrorismi ning immigrandid tragikomöödiaks, siis DESINTEGRATSIOON on pigem melanhoolne film. See on film, kuidas teise põlvkonna islamiusulisest immigrandist saab Euroopas terrorist. See on film sellest, kuidas integratsiooni asemel leiab aset desintegratsioon, kuidas võõrdutakse enamusühiskonnast ja perekonnast, kuidas “halvad” (ning Yassine Azzouzi radikalisti roll on väga veenev) muudavad tundmatuseni meie “hea” peakangelase ning kuidas

selle muutumise juures on oluline tegelikkus, kus tööintervjuule saamiseks tuleks esmalt muuta ära oma nimi, mis on tööandjale liiga võõras ja ohtlik ning seejuures üldse mitte seksikas. Fauconi kaamerasilma läbi on see tüüpiline muster talletatud fragmentaarselt, võibolla liigagi fragmentaarselt.