Tšiili uue laine noore režissööri Cristiàn Jiménezi BONSAI põhineb Alejandro Zambra samanimelisel bestselleril. Alustuseks teatatakse meile, et filmi lõpus Emilia sureb ja Julio jääb üksinda. Tegelikult oli Julio üksinda juba aastaid enne Emilia surma. Siiski tähtis on see, et Emilia sureb ja Julio jääb elama. Kõik ülejäänu on vaid kujutlusvõime vili. Niisiis juba algus vihjab filmi kihistumisele minevikuks ja olevikuks ning õrnale piirile tegelikkuse ning fantaasia vahel.

Loo peategelane on Julio. Kõigepealt näeme teda kurbnaljaka nohikuna ülikoolis kirjanduse loengus, kus õppejõu küsimuse peale, kes on lugenud Prousti, tõstab ta käe, kuigi ta vaid magas rannas, “Kaotatud aega otsimas” kõhu peal, nii et kehale päevitus raamatu jälg. Kursusepeol kohtub ta asjaliku ja samas pungiliku Emiliaga, kellega tekib kohe säde ja kiimalised noored kolivad Emilia korterisse, mida too sõbranna Barbaraga kahepeale üürib. Õhtuti loevad kaks armunut koos raamatuid: Flaubert, Carver, Proust... ning armatsevad nii, nagu jaksavad.

Seejärel hüppab lugu kaheksa aastat edasi, kus habetunud Julio on toimetaja assistent, kes saab vanakooli kuulsalt kirjanikult ülesandeks lüüa arvutisse tema viimase romaani käsikiri. Julio luiskab naaberkorteri Blancale, kes on ühtlasi tema armuke, et kirjutab seda romaani koos vanameistriga kahasse. Kui aga talle tehtud tellimus äkitselt üles öeldakse, satub Julio loodud kuvand löögi alla ja ta otsutab Blanca ees uhkustamiseks näidatud lõikudest ikkagi oma romaani kokku kirjutada. See koosneb seikadest, mis temaga ülikooliajal oli juhtunud ehk esimesest armastusest ja Emiliast.

Seega sõidab lugu mitu korda ajaliste kihtide vahel ja nii nagu filmi soundtrack miksib Tšiili indie rock’i ja Bachi viiulikontserte, miksib ta ka komöödiat ja melodraamat. Jimenezil on õnnestunud luua filmis sundimatu õhkkond, kus kentsakastõsised tegelased mõjuvad koomiliselt, kus on graatsiat ja noorusaja fantaasiaid ning kergust.

Filipp Kruusvall