Müstiline sinine. Leina, nukrust, samas ka lootust, unistamist ja igavest armastust sümboliseeriv värv on paelunud ja inspireerinud loojaid Piccassost  David Lynchi ja Krzysztof Kieslowskini. Oma "sinise" filmini on nüüd jõudnud ka hollandlane, eelmise aasta Just Filmi vaadatuima teose "Elu ühe päevaga" režissöör Mark de Cloe.

Ka seekord on ta loonud ilusa, uduselt unenäolise maailma, milles paisatakse peategelane Thomas maalilisest Hollandi maapiirkonnast armukadeduse, süütunde ja leina õudusunenäkku. Sõbra surmas end süüdistades peab ta leppima nii iseenda kui juhtunu ja kõigega, mis seda meenutab. De Cloe asub jällegi uurima, kas armastusest – tema lemmikloodusjõust – piisab sügavale hingepimedusse mattunud noore päästmiseks.

Pikad kulgemised kaunitel, samas võõristavalt ebamaisetel moonipõldudel ja nende vahel looklevatel tühjadel teedel muudavad filmi eelmisest mõtlikumaks. See aga on andnud võimaluse tunduvalt detailsema ja rikkalikuma sümbolikeele loomiseks. Keskseks on muidugi sinine värv, peegeldades kord leina ja nukrust, siis jälle lootust, kõige rohkem aga seda tundelist segadust, mis saadab peategelast tema konarlikul teel armukadedusest, sõbra hukust ning süütundest armastuse, lunastuse ja vaimse rahu otsinguteni.