Tom on paljude jaoks vaikse Teasside’i tähtsaim isik, omamoodi segu Jeesusest ja oopiumidiilerist, sõltuvuse rahuldajast, kinnistajast ja inimeste päästjast - ta peab selles ajas tardunud Kirde-Inglismaa väikelinnas piirkonna viimast plaadipoodi. Ujub kangelaslikult vastu digitaalajastu peatumatut, immateriaalselt külma voolu. Pakub seda auditiivset paradoksi, mis eraldab meid teistest, loob alternatiivseid helilisi maailmu, milles üksinda ekselda, ning omab samas ühendavamat jõudu kui enamik teisi kunstiliike.

Ta arvab oma poekataloogi suuruseks olevat umbes 70 000 plaati. Värvikirev valik eksootilisest ja vähem eksootilisest, varieerudes oma väärtuse kaotanud ja aja ära elanud tantsumuusika singlitest ülihinnaliste rariteetide ja kohustuslike klassikuteni. Kõige huvitavamad ja värvikirevamad, igale plaadipoele tegeliku sisu andvad elemendid on aga tema kliendid. Noortest mässavatest metalheadidest, keldri trance’i DJ-dest ja reiviräpparitest kuni vanakooli tugitooli melomaanide ja nende tüüpideni, kes on 348 korda oma lemmikartisti kontserdil käinud ning omavad kõiki nende väljalaskeid, vähemalt kahes eksemplaris.

Ei tahaks öelda selle naljaka dokumentaalfilmi kohta südamlik, vähemalt mitte taotluslikult südamlik. Ent selles palju naeruvääristatud, väikelinlikus teistsugususes on mingit nakkavat melanhoolset veidrust ja siirust, mis, nagu aeg-ajalt tundub, on küünilistes metropolides küllaltki haruldaseks loomuomaduseks muutunud.