Taipei, Taiwan. Professionaalsete arvutimängurite maailmameistrivõistlused. Jitze on üks parimaid, tõeline supersõdur virtuaalsuses. Pärast liiklusõnnetuses hukkunu nägemist midagi aga muutub. See ei ole surmahirm, mis teda painama hakkab, vaid mingi muu küsimus. Midagi, mida ta isegi küsida ei oska, ent tundub puudutavat kogu tema eksistentsi ning maailma(sid), milles ta elab. Segadusse ei too leevendust ka piltilus Min Min, kellel tundub olevat sarnaseid küsimusi, kuid kellega kokkupuuted kujunevad ebaloomulikult kohmetuteks. Tung kellegagi midagi jagada, mingitki ühisosa leida, veenmaks end, et  see maailm on ikka päris, ei lase aga alla anda ning suunab nad uude kanalisse – virtuaalsusesse.

David Verbeeki hüpnootiliselt ilus film uurib läbi mitmetähendusliku, ent moraalitsemiseta esitatud loo arvutimängude ja interneti, loodusliku ja tehisliku, reaalsuse ja virtuaalsuse mõju inimpsüühikale. Kas reaalsus, see nii nimetatud päris maailm, mis meid füüsikaseaduste, meie vananevate ja lagunevate, looduse poolt määratud kehade tõttu nii palju pärsib, on ikka parem kui virtuaalsus? Kas reaalsus on üldse rohkem päris kui virtuaalsus või on see kõik üldse meie ettekujutus, aju konstruktsioon, midagi, mida iga hetk lõputult uuesti loome ja milles lõputus üksinduses viibime?