12-aastane Simon võib end päris vanemate puudumisele vaatamata õnnelikuks pidada: 2-aastasena Taani perekonda adopteeritud keenialasena pääses ta sügavate humanitaarprobleemide käes vaevlevast riigist ja kasvas üles armastavate kasuvanemate loodud turvalises heaoluühiskonnas. See saab talle kibedalt selgeks, kui emaga reisil olles sünnimaa pealinna Nairobi, poiss kurikuulsasse slummi ära eksib ja kasuhimuliste kurjategijate huviorbiiti satub. Meeleheitel ema olukorra muudab veelgi keerulisemaks kõrk politseiinspektor, kelle peamine mure tundub olevat hoopis küsimus, kas Simon on adopteeritud seaduslikult või mitte.

Taani lavastaja Vibeke Muasya on oma debüütfilmis suutnud leida hea tasakaalu, kus tervele perele suunatud põneva loo jutustamise kõrvalt uuritakse ka keerulisemaid, ka eestlaste jaoks teravalt päevakorda kerkinud küsimusi, mis puudutavad inimelu väärtust ja väärtustamist, nii tavaelus kui kriisisituatsioonides. Simoni tugeva sümbolväärtusega karakter toimib kui ühiskondade ja maailmajagude majandusliku ja väärtushinnangulise ebavõrdsuse mõõdupuu. Asetatuna teiste, sünnipäraselt endaga võrdsete Aafrika laste keskele, on 10 aastat lääne ühiskonnas tõstnud tema „rahalise“ väärtuse teistega võrreldes miljonikordseks. Õnneks ei peegelda rahaline tähendus emotsionaalset. Vähemalt mitte alati