Kate ja Bill valmistuvad lahutuseks, mida nad on aastaid oodanud, ent pojale Sammyle tervikliku kasvukeskkonna pakkumise nimel edasi lükanud. Nüüd, kus poeg ülikoolis õpib ning igapäevast pere keskel viibimist ei vaja, saavad vanemad "iseendale elama" hakata. Vähemalt nii see näib, kuni Sammy ühel päeval relvaga ülikooli jalutab ja 17 inimest maha laseb. Kaasa arvatud iseenda. Ja nii enda teadmata oma vanemad võimalikest ettekujutatavatest õudusunenägudest traagilisimasse paiskab.

Pärast esialgsest leinast üle saamist, põgenedes vaenulikumaks muutuva pressi ja üldsuse eest,  jõuavad nad paradoksaalsel kombel teineteisele lähemale kui nad kunagi olnud on. Paratamatult aga hakkavad mõlemad, nii üksi kui üheskoos, minevikku vaatama. Mõtestama end nii abikaasade kui lapsevanematena. Otsima vastust painavale küsimusele, millele mitte kunagi terviklikku vastust ei saa. Ka (enese)kriitiliseima peeglisse vaatamisega ei ole kunagi võimalik lõplikult välja selgitada, miks nii läks. Kuidas on üldse võimalik edasi liikuda, kui nii suur osa sellest, läbi mille sa oma elu defineerinud oled, hävitatakse päevapealt?