1987. aastaks oli Neil McCormickule selge: U2 ja selle solist, tema hea sõber Bono on needus. Alates Dublini keskkoolist, mil kaks bändi koos sõbralikult alustasid on üks oma eduga teist kummitanud kõikjal, ning rikkunud ja röövinud, küll juhuslikult ning eneseteadmata, oma uue stiiliga nende publiku. Miks nad üldse nii paljudele oma igavalt poliitiliste lugudega peale lähevad? 80ndad peaksid ju ometi olema veidra esteetika ja eksperimenteerimiste, mitte surmtõsise staadioniroki aeg.