MARATONIPOISS on dokumentaalfilm India poisist, kes veel mõni aasta tagasi oli maailmameedia lemmiklaps. Ta oli kolmeaastaselt maailma noorim maratonijooksja, aga kogu lugu võttis kiiresti kollase ajakirjanduse maigu, kus omavahel kiskusid kõik, kes Budhia Singhiga ühel või teisel viisil kokku puutusid ja saatusel oli veel midagi varuks.

Filmiti reaalajas viie aasta jooksul – režissöör Gemma Atwal osaleb Budhia tegemistes, räägib tema lähedaste, ema ja ametivõimudega. Kõik väidavad, et tegutsevad Budhia huvides. Ja Budhia soovid olenevad sellest, kelle juures ta parajasti elab. Mis siis ikkagi on tema huvides ja kes tegelikult tema huvide eest seisab? Kas treener Biranchi Das kasutab teda ära lootuses elada välja oma unistusi või ta tõesti ka hoolib poisist? Mis motiividest lähtub Budhia ema?

Filmis on nii mõnigi šokeeriv stseen. Pärast seda, kui ametivõimud on keelanud Budhia jooksmise maratonil, sepitsevad Das ja tema kaaslased välja plaani, mille kohaselt Budhia jookseb… eiei, ikka kõnnib… järgmisel maratonil. Mitmel korral kõndimist ja jooksmist segi ajades muigavad nad sarkastiliselt, olles rahul, et kavaldavad võimud üle. Või stseen pärast rekordajaga maratoni läbimist, kui Budhia higist leemendava ja dehüdreerununa vaevu jalul püsib ning teda ühest käest teise loksutatakse.

Marianne Meiorg
Projekt “Erinevus rikastab”