Tänavu kevadel said ainulaadseks eksperimendiks kokku pika ajalooga soft-core Jaapani pornoning erootikafilmide uue laine üks tuntumaid režissööre Shinji Imaoka, maailmakuulus filmioperaator Christopher Doyle ning saksaprantsuse sündipopi kollektiiv Stereo Total. Viie võttepäeva, väheste näitlejate, mitte ühegi kordusvõtte ning olematu eelarvega sündis üks 2011. aasta kuumematest, märjematest, ootamatumatest ning kahtlemata skandaalsematest linateostest – maailma esimene veealune seksimuusikal VEEALUNE ARMASTUS.

VEEALUSE ARMASTUSE süžee on niivõrd triviaalne, nagu pinku eiga’s olema peabki. Kolmekümnendates vanatüdruk Asuka saadab elu igavledes mööda väikeküla kalavabrikus. Maaelu rutiini lõhestavad ainult töökaaslase seksiseiklused ning lähitulevikus terendav abielu Jaapani tüüpilisest kontorirotist bossiga... Kuid kui Asuka satub silmitsi mütoloogilise veeolendi kappa’ga, väidetavalt uppumisurma tagajärjel veeolendiks muutunud keskkooliaegse armastatu Aokiga, on hetkega selge, et mõtted abielust ja igaöisest misjonäriasendist tuleb prügikasti visata.

Juba enne esilinastust kultuslikku kõmu tekitanud VEEALUNE ARMASTUS on 90-minutine kinoralli ning ideaalne kohtingufilm. See on vitamiinipomm, mis tõmbab suunurga üles ning naeratuse näole nii tavalisele kinoarmastajale kui ka jaapani muusikavõi filmifännile. Operaatorilegend Christopher Doyle’i lummavalt minimalistlik kaameratöö haarab vaataja hetkega kaasa, raamides esmapilgul kontrollimatuna näivast kaosest välja filmi sõnumi – armastus ON igavene ning… seks on lahe!

Sten Saluveer