Noor, vaid 25aastane Belgia režissöör Gust Van den Berghe on vääramatu täht tulevikust. Alles läinud aastal ülikooli lõputööst välja kasvanud filmiga “Väike beebi Jeesus Flandriast” Cannes’is ovatsioonide saatel debüteerinud noortalent ei jäänud loorberitele puhkama, vaid suundus triumfi järel otsejoones edasi Togosse, oma järgmise filmi võttepaika. Kuigi SINILIND on üles võetud Mustal Mandril, pärinevad loo juured hoopis Maurice Maeterlincki eelmise sajandi alguses kirjutatud samanimelisest näidendist. Van den Berghe oli hetkega võlutud selle sümbolismist ja fantaasiarikkast võlumaailmast, mis annab ekraanil ka selgelt tunda.

Elegantne sinine loor, mis kogu filmi katab, sobib selle rahulikus rütmis kulgeva sisuga imekenasti ja annab kogu loole unenäolise kvaliteedi. Võimatu on aru saada, kas parajasti on päev või öö, kas tegevus toimub unes või ilmsi.

SINILIND jutustab väikesest poisist Bafiokadiést ja tema õest Ténést, kes suunduvad ühiselt otsima oma kadunud lindu. Linnu leidmiseks on aega vaid üks päev, kuid selle päeva jooksul leiavad nad märksa rohkem, kui on otsima läinud. Rännak toimub reaalselt, aga on niisama palju ka metafüüsiline. Lapsed kohtuvad oma surnud vanavanematega, võitlevad metsahingega, kõnelevad Naudingute Pealiku ja Aja Kuningaga. Igaüks jagab neile tarkust nii elust kui ka surmast. Päeva lõpuks on selge, et lapsed ei ole enam need, kes nad olid hommikul ja elu on edasi läinud.

Olles võlutud maalidest, on SINILIND Gust Van den Berghe’i käsile võetud triptühhoni teine film. Kolmanda osa esitluse toob nähtavasti 2012. aasta.

Timo Treit