On väga raske öelda, mis on selle filmi žanriline määratlus ja kas ta üleüldse seda vajab. Meile loetakse ette Kahlil Gibrani kogu maailmas armastatud raamat Almustafast ehk Orfaleesi linna elama sattunud prohvetist, kes valmistub pöörduma tagasi koju ning peab enne laevale astumist rea kõnesid üldinimlikel teemadel. See teos on “Prohvet”, mis on jätkuvalt maailma loetumate raamatute hulgas ning mida on tema ilmumisest 1923. Aastast saati müüdud üle saja miljoni eksemplari. Pärast raamatu saavutatud menu kirjutas Gibran nõnda: “Kogu “Prohvet” ütleb ainult üht: sa oled palju, palju suurem, kui sa aimad – ja kõik on hästi.” Gary Tarn ei häbene seda korrata. PROHVET on meditatiivne dokumentaalne filmessee, mis illustreerib Gibrani vahendatud sõnumit traditsioonis, millele on aluse pannud Dziga Vertov filmiga “Inimene filmikaameraga”, aga ka Chris Markeri “Sans Soleil” või Werner Herzogi “Pimeduse õppetunnid”. Hüpnotiivsuselt on Gary Tarni PROHVET kindlasti võrreldav Godfrey Reggio “Qatsi” triloogiaga. Kõik need eelnimetatud filmid asetavad dokumetaalsete kaadrite peale fiktsionaalse sõnumi, tekitades nõnda assotsiatsioone, mis võimaldavad meil tuttavlikus kogeda ometi midagi uut. Gary Tarni film töötab samasuguse sugestiivsusega kui tema 2005. aasta pärjatud dokumentaalfilm “Black Sun”. Nii PROHVETI filmimisel kui ka monteerimisel toetasid režissööri ühe teise müstiku William Blake’i sõnad kuulsast luuletusest “Näha maailma liivateras...”.

Kaarel Kuurmaa