Pöialpoiss koos oma nelja venna ning emaisaga elab sügavas metsalaanes ümbritsetuna vaid tigedalt ulguvatest huntidest ja kõrgustesse sirguvatest puudest. Kuna vaesel perekonnal lõpeb peagi toidupoolis, otsustavad laste vanemad raske südamega lapsed metsa ära eksitada, et nad ei sureks nälga, vaid leiaksid oma lõpu teisel viisil. Kaks korda suudab Pöialpoiss isa üle kavaldada ja oma vennad taas kodumajja viia, kuid viimane kord jääb ka tema hätta ning ees ootavad pime öö ja kurjad hundid ... Lõpuks leiavad poisid metsast siiski üles ühe maja ja paluvad varjupaika, teadmata, et selle maja peremees armastab üle kõige inimliha!

Tegelikult võib PÖIALPOISSI vaadelda ka kui õudusfilmi. Kuulsast Perrault’ muinasjutust on ennegi tehtud erinevaid filmivariatsioone, aga niivõrd kummalist ja kõhedakstegeva atmosfääriga filmi siiski vist mitte kunagi. Uurides režissööri tausta, saab selgeks, miks see lugu nii süngevõitu näib. Nimelt on lavastaja Marina de Van ühe esimese prantsuse uue laine horrortaiese “In My Skin” tegemise taga, see seletab nii mõndagi. Režissööri sõnul huvitaski teda filmi tegemise juures lapsepõlvehirmude ja fantaasiate põimimine maailma vägivaldsusega, mis käsikäes kõnnivad ju päevast päeva sisse ka meie igapäeva.

Hoiatuseks, et ärge tulge filmi vaatama kogu perega. Vaevalt, et teie lapsukesele meeldib vaadata stseeni, kus näljapiirile viidud perekonna söögilauale tuuakse äsja supikatlas keedetud koerakutsikad. Kes aga armastab natukene teistmoodi muinasjutte, siis sellele võib PÖIALPOISS pakkuda elamuse. Igatahes “Püha Tõnu kiusamiseski” omapärase ja mitmetimõistetava rolli sooritanud Denis Lavant teeb taas etteaste mitte just kõige normaalsema tegelaskujuna ja see väärib juba omaette vaatamist.

Helmut Jänes