Dexter Fletcher, kes on Suurbritannia publikule ennekõike tuntud rollidega televisioonis ja filmides nagu “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” ja “Caravaggio”, sai oma debüütfilmiga hiilgava vastuvõtu osaliseks muu hulgas San Sebastiani ja Londoni festivalilinastustel. See positiivne maine on ausalt välja teenitud, sest tegu on filmiga, mis suudab ühtaegu olla nii sünge kui ka lummav.

Bill (Charlie Creed-Miles) naaseb pärast vanglapäevi Ida-Londonis asuvasse koju ning avastab, et elukaaslane on ta hüljanud ning mehe kaks teismelist poega, Dean ja Jimmy, on sunnitud enda eest ise hoolt kandma. Paraku jõuab minevik õige varsti Billile järele ning taas hiilivad tema ellu alkohol ja narkootikumid. Kõik edasine sõltub sellest, kas Dean (Will Poulter), kes on oma vanuse kohta valetanud ja isa äraolekul tööl käinud, suudab oma eluviisi parandada. Kas Billi minevik võib saada tema hukatuseks? Ja kas ta suudab aktsepteerida oma isarolli?

Ehkki film põhineb sotsiaalsel realismil, mida briti kino nii väga armastab, lisab Fletcher linateosele kineetilise energia ja pakub imetabast operaatoritööd. Ta võtab Londoni karmid tänavad (ning – kentsaka irooniana – praegu ehitatava uue olümpiastaadioni) ja maalib neile lõõmavad leegid, luues nii stiilse taiese. Ehkki süžee võib iseendast tunduda trafaretne, muudavad loo energia ja vaimsus selle inglise kinokunsti värskeks ja erutavaks palakeseks. Kui veel lisada meisterlik näitlejatöö, olemegi saanud ühe aasta parimatest uutest mängufilmidest.

Laurence Boyce