Dokumentalistikas on selline võte nagu “harjumuspärane kaamera”, kus autor elab tegelastega pikka aega koos, kuni ta muutub täiesti harjumuspäraseks ja märkamatuks ega lõhu enam seda reaalsust, mida ta fikseerida soovib. Vene dokumentalistid Pavel Kostomarov ja Aleksander Rastorgujev läksid sealt veel mitu sammu edasi. Esiteks otsustasid nad kaamerad anda üldse tegelaste kätte ja jätta nad omapäi.

Selleks korraldasid nad Vene kuritegelikus pealinnas Rostovis casting’u, kuhu tuli 1637 inimest ja filmi lõppversiooni pääses 5. Tegelasteks kujunesid umbes 18aastased noormehed ning tegevuspaigaks Tšakalovskoje linnaosa. See on kõle ja tume paneelmajade rajoon, kus on muide üles kasvanud ka vene kuulus räppar Basta. Paratamatult on iseenda jäägituks ja siiraks avamiseks valmis eelkõige lumpen, kellel ei ole niikuinii enam midagi kaotada. Elades perspektiivituses, lootusetuses, et homme midagi muutuks, võtavadki nad ette tempe (nagu enda filmine või tehases oma kolleegi kraanaga kogu ööks ülesriputamine), et seda elu natukenegi nihestada ja elavamaks muuta. Nad filmivad tühje jutuajamisi, ringihulkumist, kööke, kus toit on alati otsas, madalapalgalist tööd ning tülisid tüdrukutega.

Ja nüüd võtsid Kostomarov ja Rastorgujev selle amorfse üli-home-video massi, kohendasid seda ja andsid sellele mängufilmiliku selgroo, ühendades nii kaks žanrit. Aidates vaatajal näha, et sellest infantiilsest argipäevast on esile kerkimas midagi enamat. Kes pidevast ropendamisest šokki ei saa, võib näha, et tegelikult on see lugu armastusest ja inimeste kannatusest sellega seoses. Rastorgujev, keda on nimetatud ka vene kino Gogoliks, on teinud omamoodi nüüdisaegse vene Dekameroni, kus on nii õudust kui ka huumorit. Ja unikaalne on see film selle poolest, et kusagil mujal ei näe nii palju siiraid meeste emotsioone naistega seoses. Ilmselt roppuste tõttu pole see film Venemaal levisse jõudnud, see-eest väikestes kinoklubides on temast saanud juba legend.

Filipp Kruusvall