Keskealine Marian töötab haiglas ja on ennast pühendanud surmale määratud patsientide hooldamisele. Marianile on raukade viimased hetked enne siitilmast lahkumist sama tähtsad kui tema patsientidele, kelle jaoks ta on sageli viimane inimlik kontakt eluga enne surma – ta armastab neid hetki ja inimesi ehk isegi liiga palju. Väljaspool haiglat on Marian askeetlike eluviisidega erak ning surijatele jagatavat hellust ja hoolt ta enda ellu suunata ei suuda (võim surma üle, kuid mitte elu üle – psühhoanalüüsi aspektist vaadatuna pakub see film päris rammusa pidusöögi). Bussis kohatud noor meesterahvas tekitab temas aga jõulise tundetulva ja Mariani allasurutud füüsilised ja vaimsed vajadused purskuvad välja.



Film on üsna ebameeldival teemal (seksi ja surma kombinatsioon, olgem ausad, enamiku jaoks siiski on ebameeldiv), kuid siiski lummav – visuaalselt ülistiilselt ja rõhutatult steriilse kaameratööga üles võetud lugu sellest, missugustesse äärmustesse võib inimese ajada vajadus mingisugusegi läheduse järele.



On aus publikut hoiatada: KOOD: SININE on rõske, külm ja sünge vaatamine, sellel filmil pole suurt ühist režissöör Urszula Antoniaki eelmise (ja siinkirjutaja jaoks lahjavõitu) linateosega “Ei midagi isiklikku”, mis talle hulga auhindu tõi. KOOD: SININE on kunstilises mõttes jõuline samm edasi, püüdes uurida üksinduse ja seksuaalsuse selliseid tahke, millest on Euroopa kinokunstis varem rääkinud Michael Haneke, Ulrich Seidl ja Catherine Breillat.



Maria Ulfsak-Šeripova