Sageli öeldakse, et üks või teine film on atmosfäärne, kuid antud juhul klapib see määratlus nagu rusikas silmaauku. IGAVIK on atmosfäärne, kuid ühtlasi ka poeetiline ja filosoofiline või vahest koguni spirituaalne film. Elu, hauatagune elu ja mälestused elust segunevad tervikuks. Minevik ja olevik käivad käsikäes nagu vastsed armunud.

Film koosneb enamvähem kolmest osast ja algab olevikuga. Hiljuti surnud mees – seega vaim – nimega Wit (Wanlop Rungkamjad) otsib oma maja, et meenutada oma kadunud elu. Surnud tailaste jaoks on väga tähtis säilitada võimalus oma armastatud ligimestega ühendust saada. Olevik suubub peaaegu märkamatult kadunukese noorpõlve, kui wit oli armunud noorde õpetajannasse nimega Koi (Namfon Udomlertlak). Algul kahtleb Koi pisut, kas ta tahab oma ülejäänud elu maal elada, kuid peagi näeb, kui väga wit teda armastab. Naine mõistab, et see armastus kestab igavesti ja jätkub ka teises ilmas. Filmi viimane vaatus kujutab raugaeas Koi elu koos oma lastega. Ta on äsja leseks jäänud ja valmistub ajutiseks eluperioodiks ilma oma suure armastuseta.