Tee ääres hääletades kohtuvad kunstikooli tudengist Kamen ja kodust ära jooksnud Avé. Poiss on teel enesetapu teinud sõbra matustele, tüdruk “vähihaige vanaema” juurde. Endassetõmbunud ja otsekohene Kamen pole alguses reisikaaslase leidmisest eriti vaimustuses, seda enam, et Avé on suhtlemisaldis ning, nagu ilmneb, patoloogiline valetaja, kes igale autojuhile enda ja Kameni kohta uue loo räägib ning nad sellega aina keerulisematesse olukordadesse paneb.

Avé kompulsiivne valetamine, enese pidev ümberloomine toob esile Kameni kompulsiivse aususe, võimetuse olukordi ilustada või asjaolusid eirata. Selgub aga, et inimsuhted ei saa põhineda üksnes aususel ega ka puhastel väljamõeldistel – mõlemad võivad ühtviisi teistest eemale lükata. Nii leiab Avé näiliselt inimestega kiiresti kontakti, ent see kontakt ei ole kunagi tema enda, vaid ta järjekordse alter ego’ga. Samas ei soovi keegi kuulda ka Kameni halastamatut ausust, sest väikesed ja suured valed on eluga toimetulemisel ja probleemide leevendamisel möödapääsmatud.

Auhinnatud Bulgaaria režissööri Konstantin Bojanovi esimene täispikk mängufilm on autobiograafiliste sugemetega ilus teekonnafilm, mis räägib ühtaegu enese ja teiste eest põgenemisest ning enese ja teiste avastamisest läbi aususe ja valetamise. Avé ja Kameni leiavad üksteise, oma tõdede ja väljamõeldiste kaudu nii tee eneseni kui ka teisteni või pigem – võimaluse seda teed valida.

Katre Pärn