Alati on huvitav, kui televisiooni lühikestest reportaažidest saavad täispikad dokumentaalfilmid. Kuidas mõnest emotsionaalsest minutist kasvab mitukümmend, tekivad uued tähendusväljad ning kõrvalvaataja saab siseneda sügavamale ajaloo põnevatesse seikadesse, kaasa elada sündmuste keskel viibivatele inimestele.

Nn araabia kevad oli 2011. aastal ilmselt üks enim uudistest läbi jooksnud teemasid. Selle tähenduse ja kaugema tulemi hindamine seisab poliitikaja ajalooekspertidel veel ees. Üks huvitav materjal läbitöötamiseks on neile aga kindlasti käesolev film, milles kolm Egiptuse režissööri toovad meieni esimese kõrgel tasemel täispika dokfilmi ühest sündmuste võtmeriigist.

Tamer Ezzati “Hea” näitab revolutsiooni kujunemist ja annab hääle Tahriri väljakul esimese laine vabadusvõitlejatele. On üllatav, kui erineva taustaga inimeste ühine julge väljaastumine see tegelikult oli.

Ayten Amini “Halb” läheb raskele teekonnale. Me kuuleme intervjuusid ja ülestunnistusi kõrgetelt julgeolekujõudude esindajatelt, mõned räägivad varjatud nägudega, teised avali, missuguste strateegiliste vahenditega püüdsid Mubaraki salateenistused revolutsiooni lämmatada.

Amr Salama “Poliitik” on aga satiirilises võtmes lugu, mille alapealkiri on “Diktaatoriks saamise kümme õppetundi”. See analüüsib Hosni Mubaraki võimule saamise ja 30-aastase võimul püsimise põhjuseid. Me kuuleme nii ekspresidendi lähikondlaste kui ka vihaste opositsionääride arvamusi.

Kaarel Kuurmaa