Ikoonistaatuses filmirežissöörile Martin Scorsesele on ennegi huvi pakkunud suured isiksused ja kuulsad poptähed Jeesusest Rolling Stones’ini ning dalai-laamast Bob Dylanini. Tuliuus teos, mis tänavu aasta teisel poolel lained lööb, on aga film legendaarsest biitlite kitarristist George Harrisonist.

See ülipõhjalik, 208 minutit pikk dokumentaalfilm koosneb paljudest seni avalikult nägemata arhiivkaadritest. Tuleb nõustuda mitmel pool avaldatud arvamusega, et film on liiga pikk ja veniv, eriti neile, kes George Harrisonist ei tea. Aga samas tahaks vastu küsida, et kui palju on neid, kellele George Harrisoni nimi midagi ei ütle? Scorsese pole isegi vaevunud ühegi ekraanil esineva eksbiitli alla nime panema. See pole ajakirjanduslik mõnekümneminutiline ülevaade biitlite kõrghetkedest. Martin Scorsese eeldab, et me teame seda niigi ja on seda suurema kirega meieni toonud vähem tuntud fakte jättes sopaloopimise ja efektitsemise kollasele meelelahutusmaailmale. See on põhjalik film mehest, kes elas ühe eluga rohkem kui paljud meist mitmete jooksul ning kes on tegelikult mõjutanud kogu 20. sajandi (pop)kultuuri nihkeid. Paljuski tänu temale tulid nii suure jõulisusega läänemaailma Ida müstitsism ja vaimsuseotsingud, sõprus Ravi Shankariga populariseeris India kultuuri ning viimaks oli George Harrisonil ka suur roll Monthy Pythoni filmi “Briani elu” filmiks saamisel.

Martin Scorsese pilk inimlikustab ühe popikooni ja mis saaks olla dokumentaalfilmi veel suurem eesmärk?

Kaarel Kuurmaa