TEE NAGU TEISEDKI on teravmeelne ja mänguline draamakomöödia, mille pisike tegevustik on viidud ajas tagasi kaheksakümnendatesse, eemale küladest ja linnadest. Küllap selleks, et kaks peategelast ära lõigata ning oma küsimuste ja vastustega rõhutatult kahekesi (või lausa üksi) jätta.

Islandi teedevalitsuse töötajate Alfedi ja Finnbogi töö on maanteejoonte maalimine ja kilomeetripostide löömine teepeenrasse. Terve suve on nad kodustest eemal, marsivad mööda silmapiirini looklevaid maanteid, ööbivad pisikeses telgis ja näevad tsivilisatsiooni vaid harvadel nädalavahetustel. Kumbki mees ei ole erilises vaimustuses ei oma tööst ega töökaaslasest. Ehk just seetõttu moodustavad nad sedavõrd sümpaatse, veenva ja vaimuka tandemi – Finn on vanem ja elutargem, seevastu tema naisevend Alfred on noor ja juhm ning räägib ja mõtleb enamasti vaid seksist. Või on see tegelikult hoopis teistpidi? Õigupoolest on kogu see muhe ja liigutav 80minutiline filmike üles ehitatud meestevahelisele värvikale dialoogile ja nende suhte arengule.

Vapustavad Islandi meri, jõed, mäed ja viljatud lagendikud on filmis tehniliselt küll ainult taustaks, aga taust on siin vaieldamatult kolmas peaosaline, mille operaator Arni Filippusson on ääretu täpsuse ja meisterlikkusega kaadrisse püüdnud. TEE NAGU TEISEDKI on just see film, mida vaadata kindlasti kinos suurelt ekraanilt.