Kummaline ja minimalistlik film viib meid Põhja-Prantsusmaa külasse, kus avanevad inimeste tumedad pained ja rannamaastiku kõledavõitu ilu. Loo keskmes on hingehaavadega tütarlaps ning tema sõnaaher sõber. Sellel kummalisel eluheidiku moodi mehel, kes elab külast eemal liivaluidetes ja palvetab tihti, näib olevat võime mingit jõudu koondada ja käivitada üleloomulikke sündmusi. Neis asjades ei paku film ühest seletust. Valdavaks jääb sünget unenägu meenutav atmosfäär, mis parajalt painab ja samal ajal lummab, laskmata pilku ära pöörata. Bruno Dumont on nüüdisaja prantsuse kinos üks kõnekamaid nimesid. Tema looming balansseerib indiefilmide piiril, näitab avameelselt vägivalda, seksuaalsust, äärmuseni viidud emotsioone. Dumont on pälvinud nimekaid auhindu, sealhulgas Cannes’is kaks korda žürii peapreemia (filmide “Inimkond” ja “Flandria” eest). Kuigi SAATANAST VÄLJAS riivab kurjuse ja religiooni teemat, on Dumont tunnistanud, et ta isiklikult jumalasse ei usu.

Martin Oja