Tunamullu jandiga “Hitler Hollywoodis” näitlejadiivade üle nalja heitnud Andreas Dresen naaseb oma uues lavastuses PEATUS TÜHJAL TEEL realistiku ja surmtõsise draama juurde. Kui mehe senine tuntuim ja tunnustatuim film “Seitsmes taevas” šokeeris seksivate pensionäridega, rabas Dresen selles depressiivses draamas surmatõve tõetruu kujutamisega.

Filmi peategelane on 44aastane Frank Lange, kellel diagnoositakse ajukasvaja. Ta arst ütleb, et seis on nõnda tõsine, et operatsioon ei tule kõne alla. See surmaotsus muudab oluliselt nii Franki kui ka tema pere elu.

Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi Un Certain Regard Kim Kiduki “Arirangiga” kahasse võitnud draama ehmatab avaminutitest peale masendusega ning edasikulgemine päiksekiiri juurde ei too. Mees on suremas, ravi pole ja seis halveneb iga päevaga, kuni on kätte jõudnud staadium, kus tema lahkumine oleks tekkinud trööstitule olukorrale juba positiivne lahendus.

Nagu Dresenile sageli omane, ei kirjutatud sellegi rohketel intervjuudel arstide, raske haiguse järel surnute omaste ja hingehoidjatega põhineva draama tarbeks ühtki rida dialoogi: sündmustik oli teada, näitlejad pidid dialoogi improviseerima. Tulemuseks on reaalsust ehedalt peegeldav draama, mis näitab ehk liigagi häbematu detailsusega, kui keeruline on elu surmaootajale ja tema perele.

Jaanus Noormets