Kahekümnendat iseseisvusaastat tähistaval Kasahstanil on majanduslikult läinud hästi ja kõrgele on tõusnud ka kasahhi filmi tase. Režissöör Aktan Arõm Kubati ja tuntud iraani stsenarist Mohsen Makhmalbafi pööravad aga pilgu 90ndate aastate algusesse, kus harjumuspärase elukorralduse kadumine lõi inimestel jalad alt ning uue elu ülesehitamine oli alles algusjärgus. Nukker ja emotsionaalne ning seeläbi ka kaunis PARADIIS EMALE vaatab sellele ajale tagasi läbi laste silmade.

Väikeses ja oma tähtsuse minetanud raudteelinnakeses elab venekasahhi segaperekond. Vanaisa Mihhail tuli kunagi siia raudteed ehitama, ent nüüd on pensionär. Tema Venemaale naasmise plaanist ei saa asja, sest ta kogeb, et tema tööeesrindlase medaleid pole sealgi kellegile tarvis. Tema tütar Polina on jäänud kahe poja, Amiri ja Seikpaiga, üksi. Laste etnilisest kasahhist isa läks Venemaale tööd otsima ning kadus jäljetult. Algkooliealised poisid siiski loodavad, et ühel päeval tuleb isa nende juurde tagasi ning kui koolivend ütleb, et nende isa olevat Venemaal tapetud, siis nemad usuvad, et see on vaid kuulujutt.

Nagu isata kasvanud poistel ikka juhtub, tuleb Polinal klaarida pahandusi, mis nad on koolis ja tänaval teinud. Näiteks: varastanud tagasi ainsa isast jäänud mälestuseseme – kunagi naabrile müüdud akordioni. Ema püüab hakkama saada nii nagu suudab, kuid nii riided kui ka toit on kallid. Vanaisa ja poisid ajab vihaseks, et Polina on võõraste meeste suhtes avatud, kohalikud kutsuvad teda isegi  prostituudiks. Ent valikuid eraldatud väikese stepilinna üksikemal pole ja on  omamoodi paratamatu, et sellises keskkonnas ta hukkub, jättes poisid üksinda.

Nad küsivad vanaisalt, kas ema läks paradiisi. Vanaisa vastab, et pole olemas mingit paradiisi, kõik lõppeb siinsamas. Me näeme, et paradiis ema jaoks siiski on. See asub ühel vanal fotol, mille tõi isa sõjaväekaaslane ja seal on ema ja isa noored ja õnnelikud. Seal, teises ajas.

Filipp Kruusvall