Juhtus nii, et režissöör Mohammad Rasoulofi elu võttis sama dramaatilise pöörde nagu tema viimane filmgi. Ta oli üks mitmest iraani kineastist, kes 2010. aasta lõpus arreteeriti valitsuse poolt süüdistatuna riigivastases tegevuses ja mõisteti kuueks aastaks vangi – koos 20 aastase keeluga filme teha ning riigist lahkuda. Nii ei saanud ta tulla ka Cannes'i "Un Certain Regard" programmi parima režii auhinna üleandmisele. Hea seegi, et vahetult enne festivali jõudis ta filmi koopia üle riigipiiri toimetada.

Rasoulof, kelle filmid on tuntud oma poeetilisuse ja allegoorilisuse poolest, tegi seekord valusalt realistliku ja pinget täis loo. Tempo on aeglane, kaamera liigub vaikuses ühest klaustrofoobilisest ruumist teise, sinakashallides kaadrites näeme noore naise nägu, mis on kaunis nagu ikoon. Tema nimi on Noor, ta on Teheranis elav haritud naine, kelle advokaadilitsents on peatatud, sest tema sõltumatust ajakirjanikust mees sattus võimudega pahuksisse ning peab ennast varjama. Noor jääb rasedana üksi vägivaldsesse ja teokraatlikusse keskkonda, aga ta püüab illegaalse skeemi abil riigist lahkuda. Et mitte olla võõras oma kodumaal, pigem olla võõras võõraste seas. Tänapäeva Iraani ühiskonna on vorminud kõikjale mürgina imbuv vaimne vägivald, see on inimestes tapnud usalduse ja koos sellega ka kaastunde, emotsionaalsuse ja võime luua suhteid, mis toimiksid. Noor on ellujäämise nimel oludega kohanenud, minetanud igasuguse sentimentaalsuse, ta on külm ja pragmaatiline. Ta on seisundis, kus ta saab aru, et ühestki tundeväljendusest ei ole enam kasu, keegi niikuinii ei kuula, pigem karistab. Naisena tal polegi palju valikuid, mehe loata pole võimalik isegi meditsiinilisi protseduure teha ega hotellis üksinda ööbida.

Rasoulof tegi filmi üliväikse eelarve ja meeskonnaga ning tasuta mängivate näitlejatega. Pole isegi muusikat, selle asemel on elektrit täis vaikus. Ent film tabab täpselt Iraani sotsiaalpoliitilist ja psühholoogilist tegelikkust ja on nii ehe, et haarab vaataja täielikult enda lummusesse.

Filipp Kruusvall