Vägaväga prantslaslik mammutmuusikal, mis on saanud kriitikutelt küllaltki vastakaid hinnanguid, ei tohiks siiski peletada kedagi, kellele meeldib suurel ekraanil näha värve, tundeid, ilusaid inimesi, naerda ja pisut pisaraid valada. Ja nautida seksikat muusikat.

Ema ja tütre lugu saab alguse 1960. aastate Pariisis, rõõmsas ja naivistlikus “Cherbourg’i vihmavarjude” maailmas. Võrratu Ludivine Sagnier kehastab süüdimatult võluvat Madeleine’i, kelle ebakonventsionaalne elustiil võib ainult prantsuse filmis mõjuda nii šikilt.

Varastatud kingapaar toob Madeline’i ellu kerguse ja kogu tema elu läbiva pimestava armastuse noore tšehhi Racha vastu. Nende kahe tõmbumise-tõukumise loo taustaks on Euroopa lugu ja tankid Praha tänavatel.

Küpses eas Madeleine Catherine Deneuve’i kehastuses mõjub loomulikult veelgi šikimalt, kaotades talle omase elegantse jaheduse vaid siis, kui ta abielunaisena taaskohatud Rachaga (Miloš Formani südamlik rollisooritus) salakohtinguid peab. Madeleine püüab aga oma tundeid ignoreerida, sest teab, et inimese süda on habras ega jaksa tunnetekoormat kanda. Tema süda peab olema kerge ja seda püüab ta ka oma tütrele edasi anda. Kuid ajad muutuvad. Erksad värvid taanduvad pooltoonidesse, muusika muutub rajumaks ja inimesed rahutumaks. Vera, Madeleine’i tütar (Chiara Mastroianni, ka päriselus Deneuve’i tütar põgusast kooselust Marcello Mastroianniga), seikleb hämarates Londoni undergroundi urgastes ja kohtab seal Hendersoni (Paul Schneider), kellesse ta emalt päritud mõistusevastase kirega armub.

Ema-tütre stseenid peaksid panema heldima ka paadunud kuivikud. Maailma raputanud 9/11 uudiste taustal aga murdub Vera habras süda, tuues filmi ootamatult hoopis teise tonaalsuse.

Dagmar Raudam