Huvitav on täheldada, et pärast meie suurt majanduskatastroofi 2008. aastal on linastuvate filmide arv eelmiste aastatega võrreldes koguni kolmandiku võrra tõusnud, hoolimata 35-protsendisest kärpest selle perioodi riiklikus filmirahastuses. Seda võib selgitada kahe teguri koosmõjuga: mõned projektid olid kärbete tegemise ajaks juba valmis või oma toetuse kätte saanud ning mõnede valmimises oli riikliku rahastuse osa väike või sootuks olematu. Paraku paistab, et praegu filmitegemise tempo taas vaibub: tänavu läks tootmisse vaid kaks täispikka filmi, nii et isegi kui arvestada paari juba valminud, aga linastumata teosega, jõuab 2012. aastal kinodesse ilmselt vähem kodumaiseid filme kui viimastel aastatel. Nende turuosa on kasvanud 10 protsendilt umbes 12le, kuid et filme endid on rohkem, tähendab see väiksemat külastuste arvu filmi kohta, ning produtsentidel on kitsas käes. Aga Islandi filmiloojad on sitked tegijad, nii et ärge neid veel maha kandke!
Festivalirindel läheb Islandi filmidel hästi. Tundlik noortedraama, Baldvin Zophoníassoni esikfilm “Judinad” on oma festivaliturnee lõpetanud ja hulga preemiaid kokku korjanud. Filmi on müüdud ka mitme riigi kinolevisse. Üleloomulik komöödia “Suvemaa”, rohkelt auhinnatud lühifilmide lavastaja Grímur Hákonarsoni esimene täispikk mängufilm, on samuti soojalt vastu võetud. Árni Ólafur Ásgeirssoni pingeline meredraama “Murdlainetus”, kus osalevad Vesturporti teatri andekad näitlejad, võitis aasta alguses enamiku Islandi filmiauhindadest Eddadest ning lisaks linastumisele Moskva, Londoni, Brüsseli, Karlovy Vary, Göteborgi jpt festivalidel esitati see tänavu Põhjamaade Nõukogu filmiauhinna kandidaadiks. Festivalipublik on nautinud ka Árni Sveinsson intiimset muusikadokumentaali “Tagahoov” – igati õigustatult, sest film lausa õhkab soojust ning annab hea ülevaate tänapäeva Reykjaviki muusikaelust. Hafsteinn Sigurðssoni lavastajadebüüt “Tee nagu teisedki”, mis vändati peaaegu olematu eelarvega, on aga soojendanud festivalikülastajate südant uskumatu teravmeelsuse ja kaastundlikkusega. Ka seni viimase Islandi filmina festivalidel ringelnud film, Rúnar Rúnarssoni “Vulkaan”, on režissööri esimene täispikk lavastajatöö. Oma lühifilmidega palju preemiaid pälvinud režissööri (tema lühifilmid on kandideerinud nii Oscarile kui ka Kuldsele Palmioksale) tugev ja tundlik draama esilinastus tänavu kevadel Cannes’is, noppis hulga prestiižikaid preemiaid ja tiirutab endiselt mööda maailma festivale.
Laske end lõdvaks ja nautige head valikut Islandi filmidest. Need on sageli loodud õige väikese rahaga, kuid rohke mõistuse ja südamesoojusega. Islandi publikule need igatahes meeldivad, loodame, et teile niisamuti.
Asgrímur sverrisson, Islandi Filmikeskus
