Tänavuse PÖFFi elutöö laureaadi ja Islandi kõige tunnustatuma filmirežissööri FRIDRIK THOR FRIDRIKSSONi (sünd 1954) kineastikarjääri algus ulatub varastesse kaheksakümnendatesse, mil tema režissöörikäe all valmis seeria eksperimentaalning dokumentaalfilme. Aastaks 1987 asutas Fridriksson ettevõtte The Icelandic Film Corporation, millest on tänaseks välja kasvanud Islandi kõige mõjukam filmistuudio – The Icelandic Film Corporation, mis toodab nii Fridrikssoni filme kui teeb koostööd ka teiste islandi režissööride ning produtsentidega. Tänu Fridrikssoni rahvusvahelisele mainele on firmal õnnestunud luua sidemeid mitmete rajataguste rahvusvaheliselt tuntud filmistuudiotega – naaberriikidest olgu siin ära mainitud Lars von Trieri Zentropa, kaugematest kolleegidest tuleb aga kindlasti esile tuua Francis Ford Coppola filmistuudiot American Zoetrope.
Rahvusvahelise tunnustuse ja kriitikute kiituse pälvis Fridriksson oma teise mängufilmiga “Looduse lapsed” (1991), millest sai parima võõrkeelse filmi Oscari nominent. Taustaks nii palju, et erinevalt oma Skandinaaviamaades asuvatest naaberriikidest, nagu näiteks Taani või Rootsi, ei saa Island hoobelda tugeva kodumaise tummfilmi ajalooga. Islandi kultuuri esindajatest teab eestlasest huviline ehk ennekõike islandi saagade traditsioone ning nobelistist kirjaniku Halldór Laxnessi raamatuid. Fridrikssoni filmides põimubki paeluval kombel kaamoslik jutuvestmise traditsioon lääneliku popkultuuri mõjudega. Nii et kuigi Fridrikssoni filme võiks iseloomustada kui sügavalt isiklikke, on nende juured sügaval islandi kultuuris, mis paigutabki enamasti peategelased vanade traditsioonide ja moodsa elu ristumiskohal inimese ette kerkiva dilemma ette.
Fridrikssoni enda kasvuaeg möödus kuuekümnendate aastate Islandil ja kuigi tugevat mõju avaldas talle Ameerika filmitoodang, olid just Akira Kurosawa filmid need, mis andsid otsustava tõuke valida edasiseks teeks filmirežissööri elukutse. Kahtlemata on režissööri tema filmide paljukiidetud mõjuva visuaalse mõjususe ning lummavate kujundite loomisel kaasa aidanud ka koostöö kahe Islandi kõige tuntuma romaanikirjaniku ja stsenaristi Einar Már Gudmundssoni (“Looduse lapsed”, “Universumi inglid”, “Kinopäevad") ning Einar Kársoniga ("Kuradi saar”, “Pistrikud"). Selle sümbioosi tulemusena näeme Fridrikssoni filmides tihtipeale huumorit, mida laiem filmipublik nimetaks ilmselt kaurismäkilikuks ning ühtlasi on tunnetatav režissööri täielik solidaarsus kõigi oma filmide tegelaskujudega.
Harukordsel kombel on Fridrikssoni tööd puudutanud nii kohaliku, islandi publiku hingekeeli kui läinud hinge ka muudele erineva kultuurilise tagapõhjaga vaatajatele. Fridrikssoni 2000. aasta filmi “Universumi inglid” käis vaatamas üle poole Islandi elanikkonnast, olles siis ilmselt eelnevate filmide põhjal aktsepteerinud režissööri kui islandi hinge adekvaatset peegeldajat.
Nii et kuigi filmimaailma kolleegidest on Fridrikssoni ennekõike võrreldud kaasaegsete hulgast näiteks Jim Jarmushi ja Aki Kaurismäkiga, klassikutest aga John Fordi ning Akira Kurosawaga, näivad tema filmid moodustavat ühe osa Islandi rahvuslikust identiteedist.
Kristiina Davidjants
